Post by Maribel Roxanne Fréderica on Oct 6, 2008 12:43:02 GMT -5
Maribel oli juba pikemat aega mööda üht rada aina sügavamale metsa liikunud. Jõudes viimaks välja ühele kenale lagendikule, vajus tütarlaps üsnagi lagendiku keskel murule istuma ning viskas ennast õigepea ka sellili, jäädes üle taeva sõudvaid erikujudega pilvi silmitsema, samas ka käsi kukla alla viies ja kergelt naeratades. Sellisel kellaajal kodust eemal olemine on lihtsalt liialt mõnus.. Isegi puud oskavad ju siiski paremini sõnamängu mängida, kui paps, mõtles Roxy muiates ja sulges siis sügavalt sisse hingates silmad, mis täna hommikusele päiksele muidu siniselt särasid.